Moto:

Kui sa jõllitad sügavikku, siis hakkab sügavik sind vastu jõllitama.

Friedrich Nietzsche

Mul on alati nagu veidi kahju olnud neist, kes hoolivad minevikust rohkem kui tulevikust. Nad nagu oleksid millestki ilma jäänud ning tahaksid seda tagasi. Nad nagu kahetseksid midagi. Justkui oleks kunagi tehtud mingi saatuslik viga ning see tuleb kõigepealt heaks teha, ära parandada, taastada. Nagu ei saaks enne hakata edasi minema.

Ma ei tea, kas sellisel mõtteviisil on ka mingi üldnimetus või täpsem kirjeldus. See ei ole päriselt see mis nostalgia. Sest nostalgia on üldiselt ikka ju meeldiv tunne, igatsus, heades mälestustes hõljumine. Nostalgia ei pruugi veel olla minevikku klammerdumine, selles kinni olemine, ulgumine ja hammaste kiristamine.

Aga just seda ma näen. Ikka on vaja millegi ammu toimunu pärast veel võidelda, midagi kellelegi selgitada või tõestada, kellegagi mingeid arveid õiendada, kellelegi kätte maksta, kedagi hukka mõista, kelleltki vabandamist nõuda. Ja ma ei saa hästi aru, miks seda niimoodi tehakse.

Hea küll. Hulludel aegadel on ikka üheks lootuseks, et ehk endised ajad tulevad tagasi. Mineviku ihaldamine, idealiseerimine, meenutamine, nostalgia jne. Ja hirm ning kartus edasimineku, veel hullemaks mineku ees.

Kunagi nõukogude ajal räägiti sellist lugu. Tulnud kuskile agitaator loengut pidama. Teadagi, ikka et sotsialism ja kommunism ja helge tulevik. Ja lõpuks võib küsimusi esitada. Ja küsib siis keegi arglikult, et kas see sotsialism on nüüd juba käes või läheb veel hullemaks…

Aga jah, oligi selline aeg, kust edasi võis minna ainult hullemaks.

Ja mida muud olekski saanud eriti teha läbi kogu viimase okupatsiooni-aja. Otseselt või kaudselt, varjatult või varjamatult tuli ikka ja jälle meenutada viimast iseseisvuse-aega.

Kommunistide propagandas oli tähtsal kohal “edasi!”. Polnud ime siis, et vastureaktsioonina hakati igatsema hoopis “tagasi”. Õige ja aus oli ikka vana hea Eesti aeg, taluperemehe ja sulase aeg, etnograafia, rahvapärimus, regilaul, vanasõnad, mõistatused, traditsioonid, esivanemate kombed ja tavandid,

Polnud ka ime, et just muinsuskaitse sai üheks uue ärkamisaja juhtmõtteks. Taastamine, restaureerimine, meenutamine, mälestamine, tähistamine.

Kui tõesti ei nähta tulevikus midagi meeldivat, siis tõepoolest võidakse leida lohutust sellest, mida enam ei ole – minevikust. Ja võidakse ka seda kasutada tuleviku ehitamise argumendina. Kindlustunde loojana. See võib anda jõudu ja julgust, muidugi. Oli meil kunagi oma riik, eks ole – järelikult võib ka tulevikus olla. See oli suurel määral Muinsuskaitse Seltsi sõnum Tartu Muinsuskaitsepäevadel, 1988. aasta aprillis. Ja sellest kasvasid välja paljud muudki organisatsioonid, poliitilised parteid ja erakonnad.

Aga ei maksa unustada, et kogu aeg oldi ju endid eriliseks peetud. Me olevat üks maailma vanim põlisrahvas, eriti ürgse keele ja kultuuriga, mille juured ulatuvad Põhja-Ameerika indiaanlasteni, Mesopotaamiasse ja Indiasse, Sumeri ja Induse oru kultuurideni; kelle maale langes otsekui Jumala märguandena kosmiline kivi, mis tegi meid äravalitud rahvaks kogu Euroopas ning andis meie maale Jumala Ema nime… Hõbevalge, teadagi.

Oh, ja veel, olime ju ainuke rahvas, kes tuli sõjas Venemaaga võitjaks. Ja veel kõige demokraatlikuma põhiseadusega rahvas, laulurahvas, töökas rahvas, jonnakas rahvas, rahuarmastav rahvas,

Jah, seda kõike oli vaja uskuda, et ellu jääda, tuge saada ja lootust säilitada.

Aga siis kui iseseisvus oligi lõpuks taastatud, Euroopaga taas ühinetud, igatsetud eesmärgid ja sihid saavutatud, kui tuli aeg hakata jälle ettepoole vaatama, tulevikuplaane tegema, edasi minema, tegutsema – siis järsku polnud enam sihti. Siis ei suudetud ümber pöörduda vaid jäädigi omaenda naba imetledes endiselt minevikku jõllitama, unustades tihtipeale isegi oleviku.

Nagu haridusminister, kes lastele räägib, et “viljakandev muld oli meile väga tähtis”. Või nagu ühes lasteraamatus kirjutati, et “ahjus küpsetatud kaalikas oli väga maitsev”.

Lummus, nagu oleksime me miskitmoodi eriline rahvas, ei jäta meid rahule. Lõputud solvumised, et miks teised sellest ometi aru ei saa ega meid austa, miks keegi ei tea kus Eesti asub, miks meid peetakse ida-eurooplasteks või postkommunistlikuks rahvaks või venelasteks või üldse mitte kellekski…

Pärast taasiseseisvumist on ju olnud ainult paar üksikut ideed, kuidas edasi minna.

Üks oli see, et tuleb Eesti teha tuntuks! Luua Eesti märk, leida Eesti Nokia, teha laialdast tutvustustööd, premeerida kõiki neid, kes on kaasa aidanud Eesti tuntuks tegemisele. Et kui mõni sõidab jalgrattaga teistest paremini või viskab oda kaugemale või leiutab midagi, küll siis kõik imestavad ja hakkavad meid tundma ja rohkem austama.

Teine idee oli olla vahendajaks Euroopa ja Aasia vahel. Et kuna oleme piiri peal olev rahvas, siis võime olla vahendajaks ja transiidiväravaks Euroopa ja Venemaa vahel, kuna me tunneme venelasi ja Venemaad juba palju kauem ja palju põhjalikumalt kui teised rahvad, siis saame mõlemast väga hästi aru ning saame aidata kaasa vastastikuste suhete arengule ning osutume nõnda mõlemale kasulikuks.

Tegelikkuses pole meil Venemaaga eriti mingeid suhteid ning me ei saa hakkama isegi omaenda maal elavate venelaste valitsemisega. Tegelikkuses pole meil Euroopale midagi pakkuda ning me ei oska eriti midagi mõistlikku peale hakata isegi Euroopa abirahadega.

Nüüd, mil omariiklus on taastatud ning oleks ammu juba aeg tulevikku vaadata, hoitakse ikka veel kramplikult kinni minevikust. Ikka veel halisetakse küüditamiste pärast, ikka suhtutakse siin sündinud venelastesse kui okupantidesse. Pärand on tähtis.

Ja eriti selgesti on seda näha planeerimises, kinnisvara-arenduses, ehitustegevuses. Endist ja vana tuleb kaitsta. Midagi ei tohi muuta, kõik peab jääma nii nagu kunagi oli.

Selge see, et tuleb takistada arutut lõhkumist ja hävitamist. Loomulikult tuleb kaitsta kultuuripärandit, teada minevikusündmusi, selles ei kahtle keegi. Aga kuskil peaks olema mingi mõistlik suhe kaitsmise ja arendamise, mineviku ja tuleviku väärtustamise vahel. Nüüd, pärandiaasta lõpetamisel, oleks ilmselt sobiv aeg ka selle üle mõtelda ja arutleda.

Kas meil näiteks ikka on vaja sellist Muinsuskaitseametit, kel on voli peatada ja takistada mistahes arendustegevust – juba ideetasandist alates – ning seda ilma mingite sisuliste põhjendusteta ning ilma ainsagi reaalse võimaluseta kuskile apelleerimiseks? Kas meil ikka on vaja, et viis-kuus inimest Muinsuskaitse Nõukogus otsustavad selle üle, kui sobiv on mõne kavandatava hoone kõrgus – ning see soovitus saab mõjutama võibolla tuhandete inimeste elu ja miljonite eurode liikumist? Kas meil on vaja, et iga uue ja lennuka idee puhul peab kõigepealt muretsema ja kartma selle pärast, mida muinsuskaitse selle kohta võiks arvata?

Kui palju häid plaane ja mõtteid on tuulde läinud ainult sellepärast, et kellelegi pole see lihtsalt meeldinud. Aga kaevata pole kuhugi. Sest kui üks ametkond ütleb, et meie arvates see ei sobi, siis see niimoodi jääbki. Ükski kohus ei hakka arutama asja, kus üks osapool arvab, et midagi sobib ning teine nii ei arva.

Aga sellised seisukohad, nagu “Siia linna ei sobi pilvelõhkujad”, “Sellesse kvartalisse ei sobi ümmarguse põhiplaaniga ehitis”, on väga tavalised.

Kusjuures, iga luba või kooskõlastus võidakse igal hetkel tühistada. Samamoodi, ilma mingite põhjendusteta. Lihtsalt, “me leidsime, et see siiski ei sobi”. Nagu tujukas isevalitseja. Nii mõnigi kord pole neil otsustel muinsusväärtuste või pärandi kaitsmisega eriti üldse mingit seost. Kuidas saab näiteks 18-korruseline uusehitis kaitsta muinsust paremini kui 35-korruseline?

Nii mõnigi vaesema linnarahva agul, odavalt ja kasinate vahenditega ehitatud, peab olema kaitse all “miljöölisuse säilimiseks”. Viletsust tuleb hoida ja kaitsta. Vaesus peab pärandina edasi kestma. Pole lootustki, et sinna kunagi midagi moodsat ja glamuurset võiks kerkima hakata.

Nii mõnigi ehitis peab madalamaks jääma või üldse ehitamata jääma, kuna ta “takistaks vaadeldavust” mingis suunas. Tõsi, ainult õhulossid ei varja midagi, reaalsed objektid aga teevad seda paratamatult. Aga ettekäändeks väga mugav. Kaitse all on näiteks Tartu Toomemäel vene inseneride rajatud muldbastionid, mida on võimalik tuvastada üksnes linnaplaani peal, sest peale kasvanud puud ja põõsad on “vaadeldavuse” ammu kinni katnud. Aga muidugi võiks ka küsida, miks neid üldse peaks vaatlema.

Tartus on ülikooli raamatukogu lähedal üks pikk ja hall palksein, kunagise tõllakuuri välissein, mis jääb just tudengite liikumistee äärde. Ja kujunes välja, et sinna hakati paigutama paberilehti mitmesuguste kuulutuste ja teadaannetega. Väga mõnus ja lahe. Ülikoolilinnale sobilik, värviline ja nooruslik. Aga mitte muinsuskaitse arvates. Ja keelati ära. Küllap takistas vaadeldavust.

Ühes vanalinna hoones on populaarne veinibaar, mis otsis laienemisvõimalusi. Ja juhtus nii, et kohe naabruses, teisel pool seina, vabanes sobiv äripind. Lisaks kõigele selgus, et kunagi oligi nende vahel olnud ka ukseava, mis praeguseks on kinni müüritud. Mis muud kui tegutsema, eks ole. Aga ei. Muinsuskaitse keelas ära. Kõik jäägu nii nagu on. Ei mingeid ümberehitusi isegi siis, kui tegemist on kunagise olukorra taastamisega.

Võibolla on olnud juba ka inimohvreid. Kuskil hakati paisjärve tammile ehitama kaitsepiiret, kuid see keelati muinsuskaitse poolt ära, sest “seda pole seal kunagi olnud”. Alles siis, kui laps oli sealt vette kukkunud ja õnnekombel päästetud, lubati.

Aga probleem on tegelikult palju üldisem.

Kui usutakse, nagu oleks kunagi olnud kõik õieti ja hästi ja seepärast ongi nüüd kõik halvasti ja valesti; kui ollakse veendunud, et midagi on vahepeal ära rikutud – siis hakataksegi soosima ja soovitama paigalejäämist, pidurdamist ja takistamist ning vaadatakse igasuguste uuenduste peale kahtluse ja umbusuga. Süveneb stagneerumine, novaatorlus on pärsitud, uute ideedega välja tulemist kardetakse.

Seda kõigepealt. Aga paigast ära lähevad ka väärtushinnangud üldiselt. Kui igasugune säilitamine on juba iseenesest hea ning mistahes muutmine iseenesest halb, siis viitab see ju sügavalt pessimistlikule maailmavaatele. Maailm, milles elatakse, ei kõlba, sest see pole enam see maailm, mis ta kunagi oli. See on muutunud, läinud hullemaks. Ja kuna ta seesuguse veendumuse kohaselt saabki minna ainult hullemaks, siis tuleb kõike alles hoida, kinni pidada, kaitsta ja säilitada nii kaua veel kui võimalik, iga hinna eest.

Praegu peaks ju hea aeg olema – ikkagi oma riik, iseseisvus ja vabadus, võimalusi peaks jätkuma. Ometi kardetakse teha kaugeleulatuvaid tulevikuplaane. Püütakse säilitada vähemalt seda, mis on olemas. Ettevõtlikkus ja uued ideed tunduvad kahtlased.

Veelgi enam. Näib, nagu poleks mingit pööret paremuse poole üldse toimunud. Nii nagu varem, igatsetakse ikka tagasi endisi aegu. Taastamine, kaitsmine, restaureerimine ja ennistamine on endiselt kiiduväärsemad tegevused kui mistahes uued ideed.

Kui on võetud omaks tunnetus, et elatakse halval ajal, mis saab minna ainult veel halvemaks, siis saabki minevik olulisemaks kui tulevik. Tulevikku tuleb pigem karta, seda tuleb vältida. Halbadel aegadel on minevik alati tähtsam kui tulevik. Minevikust leitakse mitte ainult lootust ja lohutust, vaid ka õigustusi ja põhjendusi oleviku hirmudele ja vihkamistele. Headel aegadel pigem andestatakse ja unustatakse, et mineviku taagast ometi vabaneda ja midagi uut ette võtta.

Aga üks aspekt on veel, mida samuti ei maksa unustada. Ja nimelt, tuleks ju küsida: kelle jaoks seda kõike siis kaitstakse ja hoitakse? – Ma ei ole leidnud sellele küsimusele vastust. Keegi ei selgita. Keegi ei oska öelda.

Paraku, kui vastust pole, siis hakkavad asjad ise kõnelema. Ja neil on oma jutt ja tegu. See võib kõlada küll veidi müstiliselt, aga tegelikult on kõik palju lihtsam.

Igal müürijupil, igal ehitisel, igal majal on oma elu, oma hing ja olemine, kui poeetiliselt väljendada. Reaalselt avaldub igas objektis tema looja, ehitaja, tegija. Ja kui kaitstakse objekti, siis kaitstakse tegelikult neid inimesi, neid ideid, neid väärtusi, mille alusel need objektid loodi, rajati ja ehitati.

Paraku pole neil meie väärtuste ja mõtetega palju ühist. Üks asi on muidugi see, et aeg on edasi läinud ja koos sellega muutunud ka väärtushinnangud ja mõtteviisid. Aga võibolla sama oluline on ka see, et tegemist oli hoopis teist keelt ja teistsugust kultuuri esindava rahvaga, keda meie esivanemad tol ajal sisuliselt teenisid ja orjasid. Linnade elanikkond oli juba nende rajamisest alates ikka saksakeelne ja -meelne. Maarahval oli sinna harva asja.

Ja kui nüüd tollesama maarahva järeltulijad ülima hoolikuse ja aukartusega restaureerivad ja taastavad neid kunagisi kodanikemaju, härrastemaju, losse, kirikuid, häärbereid – siis tekib tõepoolest küsimus: kellele?

Kas tõesti on karta, et härrased tulevad tagasi ja võivad pahandama hakata?

Nagu poleks EW aegset omandireformi olnudki. Nagu polekski Haagi rahvusvaheline kohus kinnitanud eestlaste õigust balti aadli varade natsionaliseerimiseks. Nagu me ei tohikski oma riigis, omal maal, vabalt ise otsustada, mis sobib ja mis ei sobi.

Need on väga tõsised küsimused. Ja need kerkivad üha selgemini esile iga restaureeritud tapeeditüki või krohvi alt paljastuva müürikivi kaudu. Nende kunagised omanikud, nende loojad kõnelevad meiega läbi nende. Ja esitavad omi nõudmisi. Sest me ise oleme nad taastanud, ellu äratanud, sisse lasknud. Me ise oleme neid uuesti kuulama hakanud ja nende ees kummargil.

Ja kardame keretäit. – Või, tänapäevasemalt väljendudes, kardame trahve ja ettekirjutusi, kardame kaotada investeeringuid.

Vähemalt minu arvates ei peaks ju küll igat müürijuppi iga hinna eest säilitama ja eksponeerima. Oli mis oli. Mis läinud, see läinud. Selle asemel et minevikust kinni hoida, võiks ju parem tulevikku vaadata, elust rõõmu tunda. Kellele teeb aga rõõmu teadasaamine kunagise linnamüüri asukohast või tänavale märgitud endisaegsest hoonestusjoonest?

Väärib märkimist, et see kõik ei ole siiski ainult meie probleem. Muinsuste kaitsmine ja pärandi austamine on viimastel aastakümnetel olnud tõusev trend kõikjal läänemaailmas. Eriti paistavad selle poolest silma prantslased ja ameeriklased. Kinnisvaraomanike ja muinsuskaitseorganite konfliktid on üha sagenemas.

Ja eks see paistab silma ka paljudes muudes valdkondades. Pane mängima mõni kaasaegset muusikat esitavat raadiojaam. Harva kuuleb sealt midagi sellist, mida poleks kuuldud juba üheksakümnendatel aastatel.

Kas see on järjekordne märk õhtumaade allakäigust ja kriisist või lihtsalt ajutine puhang, on muidugi veel vara öelda. Kindel võib olla aga selles, et näiteks Aasia maades sellist hüsteeriat küll märgata ei ole. Nagu paljukordselt on täheldatud, vaadatakse Jaapanis, Koreas, Taivanil, Hongkongis ja Singapuris pigem tulevikku. Samuti ka Tai maal. Ja, tõepoolest, areng nendes maades on viimastel aastakümnetel olnud märgatavalt kiirem kui läänemaailmas. On siin mingi seos?

Tegelikult oleks ju muinsuskaitseorganitele ja nendega seotud institutsioonidele kasulikku tegevust kuhjaga.

Tartu Toomemägi, nii nagu ka Viljandi Lossimäed ja mitmete teiste meie vanade linnade muistsed keskused on ju nende linnade südamed, tõelise linna-ajaloolise pärimuse kandjad. Sealt need linnad tegelikult alguse saidki, juba muinsajal, mil sinna esimesed eestlaste linnused püstitati. Loodusega hästi kooskõlas, ikka mõne geoloogiliste protsesside tagajärjel tekkinud kõrgendiku peal, kust hea vaenlase pihta kive alla loopida. Strateegilised kohad, kus ennast ohtlikel aegadel kaitsta ja kindlustada. Ja seetõttu ka tähtsaks saanud. Pühakohaks peetud, võimukeskuseks kujunenud. Tähtsaimate kantside, losside ja katedraalide asukohad.

Need kõik on tänapäeval aga hüljatud, varemetes, muutunud mingisugusteks mõttetuteks küngasteks, millel tegeliku linnaeluga enam seost ei ole.

Millal muutuvad varemed väärtuslikuks? Kõigepealt teeb keegi ehitise katki – põletatab maha, lõhub, purustab, hävitab. Kui kohe jaole saadakse, siis hakatakse muidugi taastama ja parandama. Kui läheb miski aeg juba mööda, siis mõeldakse, et tühja kah, lammutaks hoopis maha ja teeks midagi uut asemele. Aga kui läheb juba rohkem aega mööda, siis tullakse, katsutakse näpuga, imestatakse ja hoitakse alles. Et nagu muinsus või nii.

Ehkki tegemist võib olla väga hea ja soodsa asukohaga, kuhu sobiks tõesti midagi tähtsat ja tarvilikku püstitada. Linna ajaloolise südamega, funktsionaalse keskusega, pärimuse kandjaga. Kõige paremad ja kõige hinnalisemad krundid ja maatükid. Aga kasutada neid enam ei tohi, sest näe, väärtuslikud varemed on seal ja neid ei tohi ju puudutada.

Sellised mõttetud künkad on peaaegu kõigi vanade Eesti linnade keskel. Toomemägi, Vallimägi, Lossimägi, Linnamägi vms, mingite müürijäänustega. Kunagised militaarobjektid, mis Liivi sõja ajal Ivan IV vägede poolt põletati ja purustati või Põhjasõja ajal Peeter I insenerivägede poolt õhku lasti. Et poolakatele või rootslasele või sakslasele midagi alles ei jääks, kui nad peaksid tagasi tulema. Põletatud maa taktika, nagu seda teisel ajal ja teises kohas nimetama hakati.

Aga läks nii, et seesama Peetrikene oma järeltulijate ja sugulastega pidigi hakkama ka sedasama maariba haldama. Noh, aga kiiret ju ei olnud ja küllap oli neil ka muid, tähtsamaid muresid. Ja nii need varemed vaikselt jäidki. Varsti kadus ka nende müüride ja bastionide sõjaline tähtsus, kuna relvastus ja sõjapidamise taktika oli muutunud. Katariina kinkis Tartule hoopis Kivisilla. Peagi läks moodi varemetes hoopis midagi romantilist näha. Ja nii nad jäidki.

Nüüd on nad kõva muinsuskaitse all. Ja looduskaitse all samuti, sest vaadake, sinna on ju puud peale kasvanud.

Tallinnal vedas paremini, sest vallutajatele ei hakatud vastu vaid lihtsalt alistuti. Seetõttu midagi eriti ei lõhutud ja sealne küngas, Toompea, on tähtsaid ehitisi täis ega olegi nii väga mõttetu. Tartu, Viljandi, Paide, Rakvere, Pärnu, Otepää jpt linnade omaaegsed tähtsad ehitised aga seisavad varemetes või on maatasa tehtud. Aga sinna asemele enam midagi ehitada ei tohi. Hulluks hakatakse pidama. Kohe.

Just muinsuskaitse võiks enda peale võtta nende muistsete linnasüdamete linnadele tagasi andmise. Just seal olid ju linna kõige tähtsamad ehitised. Just seal peaks asuma linna keskus. Seal on see linna pärimus, kõige sügavamas mõttes. Või hing või süda, kuidas seda iganes nimetada. Aga nüüdseks unustatud ja maha jäetud, surnud, konserveeritud. Ellu äratamine on ära keelatud. Aga miks?

Ei peaks ju kartma, et ordumeistrid või piiskopid tuleksid tagasi ja nõuaksid midagi. Võiks ju ometi uskuda, et me elamegi vabalt omal maal ja teeme seda, mis on hea ja õige meile ja meie rahvale ja riigile.

Tööd jätkuks nii arhitektidele, arheoloogidele, kinnisvara-arendajatele ja paljudele teistele. Atraktiivne ja moodne kesklinn oma muistses asukohas – mida paremat võiks tahta.

Kui tulevikku vaadata.

Ilmunud ajakirjas “Akadeemia” nr. 12, 2013.