Tõnn Sarv

Kuidas olla
Soovitusi ja nõuandeid vaimseks arenguks

Teine, uuendatud ja täiendatud väljanne

Esmaväljaanne ePUB formaadis 2017

Teine väljaanne ePUB formaadis 2018

Kõik õigused kaitstud.
© Tõnn Sarv
2018

ISBN-13: 978-1985076518
ISBN-10: 1985076519

 

 

 

 

 

Sisu

Kuidas olla paremini 5
Tee vägi 8
Puuduvast on kasu 12
Märka vahet 16
Milleks tõde? 21
Kuhu vaatad, sinna sõidad 24
Aga see pole veel kõik 29
Lühike teadvuseõpetus 32
Hanede lugu 38
Kolm vanameest 45
Aus mäng ja hea tahe 48
Elu ei ole õiglane 52
Suur ükskõiksus 60
Oleneb küsimusest 63
Elus esineb ebameeldivusi 65
Sellel on põhjus 70
Sina ise 75
Andestamise lugu 82
Vajadused ja tahtmised 94
Aitab küll! 97
Kuidas surra 103
Kuidas see käib 107
Sellest põhjusest saab vabaneda 112
Viis takistajat 117
Himu 120
Põlgus 122
Laiskus 127
Rahutus 129
Kahtlus 131
Tee, mida tahad 135
Teha pole midagi 137
Maatriks 142
Hetkes olemine 150
Kõik on võimalik 156
Vahet pole 159
Kõik ei ole ju ime 161
On vahe 168
Meelt saab arendada 171
Inimese iseäralikkus 177
Selleks vabanemiseks on meetod 182
Kuidas vaadata 184
Kuidas kavatseda 189
Kuidas kõneleda 194
Kuidas tegutseda 200
Kuidas elu korraldada 203
Kuidas püüelda 207
Kuidas mõista 211
Kuidas edasi olla 219
Kirjandust 223

Kuidas olla paremini

Keegi pole täiuslik, kõik teevad vigu. Ei ole nii, et ainult mina olen see õige ja ilus ja aus ning kõik teised on süüdi, vastikud ja koledad, muudkui valetavad, sigatsevad ja petavad.

Oh ei, kindlasti olen ka mina teinud vigu. Kindlasti on keegi pidanud ka minu pärast kanna-tama, solvuma, minust sõltuma, kaotusi taluma ja võibolla nii, et ma ise sellest arugi ei saanud. Kes see siis ikka tuleb sellist asja tagantjärele ütlema; pigem hoiab hoopis rusikat taskus ja kui juhus tuleb, maksab kätte.

Jah, kõik algab inimesest endast. Naeratad ja sulle naeratatakse vastu, annad andeks ja ka sulle andestatakse, palud vabandust ja ka sinult tullakse vabandust paluma.

Hea küll, see kõlab ju hästi, aga kõik ei lähe kohe paremaks, isegi siis mitte, kui me ise paremaks saaksime. Sellest on igaüks aru saanud, vähemalt korra elus: teed kellelegi head, aga sellest ei tehta väljagi, võibolla saad hoopis sõimata. Ja nii kaobki paremaks saamise tahtmine ära, sest milleks, kui see kasu ei too ja keegi sellest ei hooli.

Kirutakse inimeste tigedust ja pahatahtlikkust ja niimoodi võib vastastikku kiruma jäädagi. Ega sellest midagi muutu, ainult hullemaks läheb ja nii see kurjus ja tigedus muudkui süveneb.

Ometi on olemas mitmeid võimalusi sellest nõiaringist välja tulemiseks. Algatuseks piisab, kui pisutki leevendada omaenda pidevaid eneseõigustamisi. Miks peaks just minul olema igas asjas õigus? Kuidas saab olla nii, et kõik võivad eksida, ainult mitte mina?

Jah, kui juba pisutki tunnistada, et ka mina võin mõnes asjas olla rumal, millestki valesti aru saanud, on see juba väga suur samm õiges suunas.

Aga mis seda takistab? Eks ikka hirm, kartus ja valestimõistetud uhkus. Et kui ma ka vaid endale julgeksin tunnistada, et olen eksinud, siis ma kao-taksin justkui midagi endast, lõhuksin oma meelerahu.

Tegelikult toimub see muidugi vastupidi. Mida vähem me endid õigustame, mida leebemalt me endisse suhtume, seda rahumeelsemad me oleme, meelerahu tuleb juurde.

Ja enda ekslikkuse tunnistamine on alles esimene samm. Sest kui ma olen midagi valesti teinud üks kord, siis ilmselt on seda juhtunud mitmeid kordi. Ega eksita ju ainult teoga, ka tegemata jätmised, unustamised, hoolimatused, tähelepanu puudumine võivad olla päris suured eksimused. Kellegi lootuste petmine võib olla mõnikord lausa kuritegu.

Siit saab juba edasi mõtelda, näiteks küsides, mis on olnud mu kõige suurem viga või eksimus? Või ehk isegi paremini: mis on olnud minu kõige halvem tegu, suurim süü? Kui palju on neid, kes on pidanud minu pärast kannatama?

Ei, ei pea hakkama jälle endale õigustusi otsima, ei pea ka kohe hakkama mõttetult kahetsema või ennast süüdistama. Piisab sellest, kui endale rahulikult tunnistada, anda selgesti aru: jah, eksisin, käitusin valesti, tegin kurja, põhjustasin kannatusi. Ei pea selle pärast põdema, ise kannatama või ennast süüdistama ja karistama, vabandama ja andeks paluma. Enam ei saa nagunii midagi heaks teha ega kuidagi muuta.

Need ongi esimesed sammud paremaks saamise teel: seesuguste asjade mõistmine, nendest aru saamine, endale tunnistamine. Sealt saab vabaks lasta, sealt edasi tulevad juba järgmised sammud ja kunagi võib lõpuks ka nii kaugele jõuda, et hakkab tasapisi tekkima jälle juurde usaldust, hoolivust, armastust, rõõmu ja isegi õnne…

Nii võib saada paremaks.